Ajalugu

ÜEKN tagapõhi ja asutamine

Enne kui pagulased Ameerikasse jõudsid, olid seal nn. “vanad eestlased” – need, kes olid sinna saabunud kas peale 1905. a. nurjunud mässu Venemaal või hiljem, kuni 1920. aastateni, mil Ameerika immigratsioonikvoot läks eestlaste jaoks väga väikeseks – alla 200 inimese aastas.
Alates juunist 1940, kui N Liit okupeeris Eesti, astuti kohe samme selle vastu protesteerimiseks ning püüti Eesti olukorrale tähelepanu tõmmata. Üks esimestest saavutustest oli New Yorgi kuberneri Herbert H. Lehmani proklameeritud Balti Riikide Päev 15. juunil 1941, mis oli esimene säärane väljakuulutatud päev. Ameerika eestlased korjasid raha kodumaa eestlaste abistamiseks, kuid kuna sõjaolukorras oli seda raske Eestisse saata, kasutati raha peamiselt pagulaste abistamiseks.


Kersteni komisjon

Ameerika asevälisminister Sumner Welles deklareeris 23. juulil 1940, et Ühendriigid ei tunnusta Balti riikide annekteerimist Nõukogude Liidu poolt. Suure tähtsusega Balti riikide annekteerimise seadusvastasuse dokumenteerimiseks oli 1953. a. Ameerika Saadikutekoja poolt moodustatud House Baltic Committee, paremini tuntud kui Kersteni komisjon, saanud nime selle esimehe, saadik Charles J. Kersteni järgi. Komisjon intervjueeris umbes 100 inimest ja avaldas tulemused 1954. Need olid järgmised: Balti riigid olid Nõukogude Liidu poolt seadusevastaselt ja vägivaldselt annekteeritud ning komisjon tunnistas selle akti ebaseaduslikuks.


See Kersteni komisjoni otsus andis nii juriidilise kui ka poliitilise aluse Eesti ja teiste ikestatud rahvaste esinduste rahvuslikuks tegutsemiseks vabas maailmas. Dr. Väino Riismandel, kes töötas sel ajal Kongressi raamatukogus, aitas koostada Kersteni komitee raporti Eestit käsitlevaid osi, mis kirjeldasid ajajärke 1917–1918 ja 1939–1940. Ta oli ka sidemeheks Kersteni komitee ja eestlaste keskorganisatsiooni, Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ) vahel.


Eesti Peakonsulaat New Yorgis

Eesti okupeerimise mittetunnustamine Ameerika valitsuse poolt oli teretulnud ja võimaldas Eesti konsulaadil ametlikult edasi töötada. Eesti Peakonsulaadis New Yorgis oli peakonsuliks aastatel 1939 kuni oma surmani 1965 Johannes Kaiv, kes asus diplomaatilisel ja legaalsel viisil kaitsma Eesti huvisid ja varandust Ameerikas. Konsulaat polnud mitte ainult Eesti riigi sümbol, vaid praktilises mõttes Eesti ja Ameerika välissuhete arendaja, olles pidevas kommunikatsioonis Ameerika välisministeeriumiga, Kongressiga ja valitsusega, hoides elavana sõnumit Eesti okupeerimisest ja õigusest vabadusele. Kui Eesti uuesti vabaks sai, oli Ameerikal ja Eestil juba olemas pikaajaline suhetetraditsioon, mida Eesti Vabariigil oli võimalik jätkata, selle asemel, et kõike nullist looma hakata.
Pärast Konsul Kaivi surma 1965. a. sai peakonsuliks Ernst Jaakson, kes teenis Eesti riiki kokku 69 aastat, hoides ülal Eesti riigi legaalset kontinuiteeti. Ernst Jaaksonist sai kõige kauem teeninud diplomaat Ameerikas ja ta oli seegadiplomaatilise korpuse vanemaks. Eesti Vabariik nimetas ta 1991. aastal esimeseks Eesti suursaadikuks Ameerikas. Ernst Jaaksoni teened Eesti välisvõitluses on hindamatud.


Organisatsioonide panus vabadusvõitlusse

Kuid diplomaatiline töö oli ainult üks osa välisvõitlusest. Kui pagulased Ameerikasse jõudsid, enamik aastatel 1948–1952, oli neil peale oma isikliku elu korraldamise kaks sihti: Eesti iseseisvuse taastamine ja eesti keele ja kultuuri ülalhoidmine välismaal. Selleks organiseeris eesti ühiskond end seltside, eesti majade, täienduskoolide, kultuuriklubide, kooride, teatri gruppide, skaudi- ja gaidiüksuste, kirikute ja muude organisatsioonide loomisega. Paljud nendest organisatsioonidest tegutsevad tänapäevani.
Poliitilises valdkonnas võib öelda, et välisvõitlusest võtsid osa nii üksikisikud kui ka sellised organisatsioonid nagu eesti seltsid, eesti veteranid, jne., peaaegu igas paigas, kuhu eesti pagulased olid asunud. Võib nimetada need väliseesti organisatsioonid, mis on välisvõitlust USA-s kandnud – USA eestlaste keskorganisatsioon, Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides, ning kolm organisatsiooni millega ta on seotud olnud: Ülemaailmne Eesti Ühing, Ühendatud Balti Ameerika Komitee ja Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu.


Ülemaailmne Eesti Ühing ja Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides

Esimeseks on 1940. a. asutatud Ülemaailmne Eesti Ühing New Yorgis, mille eesmärgiks oli kooskõlastada rahvusvahelist poliitilist võitlust Eesti vabastamiseks Nõukogude Liidu võimu alt. Ülemaailmne Eesti Ühing oli eestvõtjaks Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides moodustamisel aastal 1952, eesmärgiga, et Rahvuskomitee võtaks selle töö USA pinnal üle. Olles eestlaste keskorganisatsioon, on Eesti Rahvuskomitee liikmed valitud Ameerika eestlaste poolt.

Ühendatud Balti Ameerika Komitee

Oli peatselt selge, et eestlaste arv Ameerikas oli liiga väike, et üksinda suurt tähelepanu äratada. Esimese ja teise generatsiooni eestlasi (esimene põlvkond on Eestis sündinud, teisel on vähemalt üks vanem Eestis sündinud, ise USAs sündinud, s.t., peamiselt pagulased) oli 1970. a. rahvaloenduse järgi umbes 20 000, lätlasi 90 000 ja leedulasi oli üle 400 000. Et ühiselt efektiivsemalt tegutseda, asutas Rahvuskomitee 1961. a. koos läti ja leedu katusorganisatsioonidega Ühendatud Balti Ameerika Komitee ehk ÜBAK-i (Joint Baltic American National Committee, tuntud lühendiga JBANC) Washingtonis, mõttega, et see esindaks kõiki kolme rahvusgruppi.

Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu

1982. a. registreeriti mittetulundusühinguna Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu, ehk ÜEKN. ÜEKN asutati 1954 USAs, et ühendada eesti kogukondi välismaal ja aidata ülemaailmset koordineerimist Eesti taasiseseisvumiseks. ÜEKN-i rajamisel oli aluseks kolm suurt katusorganisatsiooni – Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides, Eestlaste Kesknõukogu Kanadas ja Rootsi Eestlaste Liit. Lisaks oli kolm keskmist katusorganisatsiooni (asukohamaad Inglismaa, Saksamaa ja Austraalia) ja kolm väikest (asukohamaad Belgia, Prantsusmaa ja Lõuna-Aafrika). Praeguses liikmeskonnas on ka Tsehhi Eesti Selts,  Läti Eesti Selts, Eesti Selts Leedus, Ukraina Eesti Selts ja Venemaa Eesti Seltside Liit.

 

1984 asus ÜEKN raha korjama Vabadusfondiks, et oleks vajalik ressurss vabadusvõitluseks. Enamik sellest rahast laekus Ameerika eestlastelt. Vabadusfondist anti tugev rahaline toetus 1992. a. Eesti isikutunnistuste programmile, mis valmistas eesti ühiskonda ette valimisteks taasiseseisvunud Eestis. Vabadusfond on aidanud ka ESTO-sid pidada, toetades vajaduse korral korraldavaid toimkondi majanduslikult. Peale selle on ÜEKN määranud ESTO-de asukohti ning korraldanud Rahvuskongresse ESTO-del, võimaldades läbirääkimisi rahvusvahelisel areenil. ESTO-d on olnud tähtis relv välisvõitluses, andes uut jõudu väliseestlastele ning äratanud tähelepanu asukohamaadel, demonstratsioonide ja uudiste levitamise kaudu Eesti saatusest.
Marju Rink-Abel, ERKÜ esimees